|
Minu silme läbi. |
|
Vägisi viltu veab viimase vindini: neljapäeva õhtul oli tõepoolest kõik halb ja valesti. Aga reede (vara)hommikul paljajalu päiksesoojal - kujuta ette, nii vara hommikul! - asfaldil tee poole jalutades hakkasin tundma, et olen elus. See oli üle pika aja ilusaim hommik, mida näinud olen - päike paistis kergelt läbi puulatvade, õhk oli värske ja kerge tull oli. Kümnes auto pidas kinni, sain otse Tallinnasse. Paljajalu käimine on ka hoopis teine ja pikem lugu. Aga piki Tartu maanteed jalutades olid vaid ühes kohas klaasikillud, neist õnnestus mööda laveerida. Watershed | Indigo Girl Trepist üles joostes, täpsemalt kuskil kolmanda korruse juures, hakkas tunduma, et seisan millegi Suure ees. Tegelikult seisingi - Kadrioru kommuuni uksel. Ja ukse vahelt paistis Lauri selg. Tere. Ja aitäh. Ja miljon muud sõna, mis me jõudsime või ei jõudnud vahetada. Emotsioonid. Teadmised. Soovitused. Mälestused. Kass. Kitarr. Lahtised aknad. Sõnad. Riimid. Tunded. Elu. Liiga palju, et kõike lahti rääkida, aga 23 tundi elasin ma oma unistuses, täpselt selles õiges õnnehetkes. Aitäh. Ja järgmisel hommikul koju hääletades oli asfalt endiselt päiksesoe. Tartus oodati mind. Tallinnas oodatakse ka.
|